|
Lõunaudmurtide komme jõr-põd sjoton
Vanasti udmurtidel oli väga huvitav komme val sjuan 'hobuse pulm'. Mõni aasta pärast vanemate surma pidi poeg isale ohverdama hobuse, tütar emale lehma. Seda peeti oluliseks kohustuseks.
Surnud vanematele hobuse või lehma ohverdamise komme on aja jooksul muutunud ja kannab lõunaudmurtidel nime jõr-põd sjoton 'pea ja jalgade andmine'.
Jõr-põd sjoton on omapärane etendus, mis sarnaneb pulmale. Tegevus toimub kahes kohas nagu kahe otsaga pulmaski. Ühelt poolt on tegevuspaigaks lahkunu kodutare, teiselt poolt koht, kuhu viiakse ohvrilooma luud. Sel päeval, kui loom ohverdatakse, küpsetatakse lõunaks pannkooke, mida lisaks muule toidule murtakse ahju kõrval olevaisse nõudesse. Toitu murdes öeldakse: "Kukkugu sinu ette! Kavatseme sulle hobuse (või lehma) anda. Vanaisa, vanaema, isa, ema, vaderid, sugulased! Kukkugu teie ette!"
Õhtul saabuvate külaliste jaoks keedetakse looma pea ja jalad. Vanem sugulane (kui ohverdatakse mehe jaoks, siis mees, kui naise jaoks, siis naine) keedab saunas (vanasti keedeti kualas 'pere püha koht') suures katlas looma pea ja jalad. Varem saadi loom enda talust, praegu aga ostetakse tavaliselt kas turult või mujalt ainult looma pea ja jalad. Eraldi keedetakse ka putru. Kui külalised on kohal, kantakse liha suures kausis tuppa ja hakatakse seda luudest puhastama. Luud asetatakse hoolikalt teise nõusse. Kui kõik toidud on laual, visatakse igast toidust palasid ahju kõrvale pandud tassi ja tohtanumasse, korrates juba varem lausutud sõnu.
Pärast sööki kantakse tuppa laastukorv, mille põhja on pandud õled. Sinna asetatakse kõik loo-ma luud, päitsetega varustatud pealuu kõige peale. Luude peale panevad juuresolijad riideribasid ja münte. Siis algab tants. Kõigepealt tantsivad ümber põrandal oleva korvi vanemad inimesed. Kui mõnelt küsitakse: "Kellele tantsid?", ütleb ta vastuseks surnu nime. Tantsu lõppedes kogunevad nii vanad kui noored korvi ümber pulmaviisi laulma. Laulu lõppedes kantakse korv õue ja minnakse kalmistule.
Korv loomaluudega sümboli-seerib ohvrilooma ja sellega käitutakse vastavalt - hoitakse korvi külge kinnitatud päitsetest ja öeldakse: "Hoidke kinni! Hobune (või lehm) püüab takka üles lüüa, hoidke kinni!" Naised rõivastuvad meesteks ja mehed naisteks, mõnel pool valitakse elatanud naine mängima meest, kelle auks tseremoonia toimub.
Koju minnes tõmbab mõni vanem mees iga inimese järel kirvega joone ja ütleb, et sellenimeline pöördub tagasi. Kodusolijatele viiakse surnute poolt terviseid ja öeldakse, et ei vannutud kurkujanni 'niinekoore äraviskamise paiga' rahvale alla. Lauldakse: "Väga palju sõime, väga palju jõime, Kurkujanni rahvale alla ei vandunud."
"Hobuse pulmaks" kutsutud komme on väga vana. Nagu ma juba märkisin, on see komme sarnane pulmaga, aga on nagu tagurpidi pulm. Erinevalt pärispulmast viiakse siin pulmakombeid läbi valepidi: mehele pühendatud tseremoonial kõlab borõs' gur 'pruudi saatmise viis', naist mälestades aga sjuan gur 'peigmehe sugulaste viis'.
Jõr-põd sjoton võib toimuda hilissügisest kuni 19. jaanuarini. Udmurdid on vanasti arvanud, et suvel, kui terve maailm on elav, tuleb pidada inimeste pulmi, talvel, kui loodus on surnud, on aeg ohverdada surnutele loomi.
Iga abielus naine peab pärast vanemate surma ohverdama neile lehma pea ja jalad, sest abielludes sai ta oma kodust kaasavara ja peab nüüd selle eest oma vanemaid austama. Mitmed Siberi rahvad on arvanud, et lahkunu abiellub teises ilmas uuesti ja vajab kaasvara. "Hobuse pulma" viis läbi ainult abielus inimene.
Kahjuks ei tea noored nendest traditsioonidest peaaegu midagi. Ainult vanad inimesed säilitavad neid. Väga tahaks, et neid kombeid teaks ja viiks ellu ka noor põlvkond.
Kirjandus
Lintrop, A. 1993. Udmurdi rahvausundi piirjooni. Tartu.
Jelena Rjabina
|
|
