Štšemik

Kõige tähtsam permikomi püha, mida tähistati ja tähistatakse ka praegu, mida austavad kõik inimesed ja ilma milleta ei kujutleta oma elu, on Štšemik (Семик). Štšemik on vanavanemate mälestuspäev, mis toimub iga aasta seitsmendal neljapäeval pärast kevadpühi. Seda päeva kutsutakse ka suureks neljapäevaks (Ыджыт Чöтверг), aga seda nime kasutatakse vähem. Arvatakse, et Štšemik on ainus päev aastas, millal jumal lubab surnute hingedel maale tagasi tulla, et olla koos oma sugulastega mälestussöömaajal. Štšemik'i püha peetakse kahes osas. Esimene osa, ettevalmistus, kestab nädala. Sel ajal perenaine koristab, peseb pesu ja püüab teha ära kõik põllutööd, et štšemik'i päeval ei oleks inimestel vaimude ees häbi. Tavaliselt läheb peremees kolmapäeva hommikul koos teiste meestega kalmistule, parandab mälestussambaid ja pinke kalmu ümber. Naised võivad ka minna, aga näiteks minu peres seda ei lubata.

Teine osa on štšemik'i pidu. Neljapäeva varahommikul (kell 6-7) tõuseb perenaine, et asuda tavandisööke valmistama. Varem ei tohi seda teha, arvatakse, et söökide aur äratab surnud. Kuid näiteks Kudõmkaris võib valmistada sööke juba kolmapäeva õhtul. Tavandisöökideks on mitmesugused pirukad: kartulipirukad (кулиггез), hirsitangudega korbid (шыдöса шаньгаэз), põldosjapirukad (пистика тупöссез) ja kõige tähtsamad - kalapirukad (чериняннез). Neid peab olema 5 või 7 tükki. Tehakse härjasilmi, mõnes külas - Belojevo, Karbas - peavad olema ka värvitud munad. Veel valmistatakse neid sööke, mida surnu armastas. Kui esimesed söögid on valmis, tõuseb kogu pere ja istub lauda. Alguses võtab iga inimene ühe lusikatäie mett (seda tava nimetatakse ма дорын касьтылöм 'mälestamine mee juures') ja ütleb mõttes näiteks: "Vanaisa, söö minuga!" Sõnad võivad olla ka teistsugused. Näiteks Verh-In'va, Belojevo, Arhangels-koje külas öeldakse: "Вошшы!"

Pärast kodust söömaaega valmistutakse kalmistule minema. Pirukate ümber pannakse rätikud, et kalmistule jõudes oleksid need veel soojad. Kõik asjad - kruus, napsiklaas, meeklaas koos lusikaga, söögid ja joogid - pannakse erilistesse kottidesse. Koju lauale jäetakse üks kalapirukas, pool härjasilma ja paaritu arv pirukaid. Inimesed riietuvad pidulikult ja naised panevad rätiku pähe. Rätik ei ole kohustuslik, aga minu peres vanaema nõuab seda. Umbes kell 10 lähevad kõik, nii haiged, vanad kui ka lapsed, kalmistule. Sõna "kalmistu" ei tohi lausuda, kasutatakse väljendit пос сай 'silla taga', kuna kalmistu asub üle jõe. Sinna jõudes "tervitab" igaüks surnut - kõnnib vastupäeva ümber surnu, kummardab jalgade juures ja ütleb näiteks: "Vanaisa! Mina tulin." Kui kõik on tervitanud, võib istuda pinkidele. Minu külas ja ka mujal, näiteks Arhangelskoje külas, ei tohi kalmu üldse puudutada, aga Belojevo külas istutakse kalmu peal. Tavandisöömaaeg algab sellega, et perenaine katab "laua" valge laudlinaga, mis on nihutatud surnu peapoolele. Esimesena pannakse linale mesi, siis kalapirukas, mis lõigatakse lahti, seejärel pannakse kõik teised toidud. Söömine algab samamoodi kui kodus - võetakse üks lusikatäis mett ja seejärel võib süüa mida tahes. SHtsemik'i päeval on kombeks juua alkoholi või teisi jooke nii palju, kui suudetakse. Tavalised joogid on õlu сур, vene kali квас, permikomi traditsiooniline kali ырош, veinid ja viin. "Laual" on üks viinaklaas, millest inimesed joovad järjekorras. Jooke kallab alati peremees. Pärast oma surnu mälestamist minnakse teiste sugulaste kalmudele. Kindlasti võetakse nende kalmudele kaasa süüa, tavaliselt kalapirukat. Tühjade kätega ei tohi minna, see tähendaks, et surnuid ei austata. Kui kõik lähevad ära, jääb kalmu juurde keegi perekonnast, kas laps või mõni vana inimene, kes võtab endale peremehe kohustused. Kui kõik surnud sugulased on mälestatud, siis võib minna ka tuttavate juurde. Kalmistul käitumiseks on mitmeid keelde. Nii ei tohi laulda, tantsida, pilli mängida, karjuda. Lapsed ei tohi mängida. Kõige tähtsam on nutmise keeld, usutakse, et surnute maailmas on õnnelik elu. Mõnikord aga juhtub, et vanad inimesed itkevad. Sel juhul ei tohi pisarad sattuda maapinnale.

Kalmistult lahkutakse kõikjal erineval ajal. Minu külas minnakse ära enne kella 13, Arhangelskoje külas enne kella 15, Kudõmkaris ja Belojevo külas veel hiljem. Kui valmistutakse ära minema, jäetakse järelejäänud söögid rätiku peale surnu jalgade juurde. Kõik tarbetud asjad jäetakse pingi alla või viiakse ära kalmistu piiri taha. Verh-In'va külas aga jäetakse kõik asjad (kotid, laudlina, rätikud) kalmistule ja minnakse ära tühjade kätega. Samamoodi kui tervitatakse, jäetakse ka hüvasti - kõnnitakse vastupäeva ümber kalmu, lausudes näiteks: "Järgmise aastani, vanaisa! Oota mind!" Ära minnes ei tohi selja taha vaadata.

Minu mäletamist mööda on igal aastal olnud štšemik'i päeval niikaua, kuni ollakse kalmistul, ilus ilm, kuna surnud paluvad seda jumalalt. Kalmistult äramineku ajal aga sajab alati vihma. Jõudes koju, tehakse märjaks kõik riided: rõivad, rätikud, laudlina, kotid.

Štšemik'i ajal ei tohi tööd teha. Štšemik on kõigile permikomidele suur püha. Iga inimene peab olema sel päeval oma sugulastega ja kui ei ole, siis maksavad vanavanemad kindlasti kätte. Nad andestavad vaid tõsise põhjuse korral.

Tava štšemik näitab, et permikomidel on olemas kujutlus surnute maailmast ning selle sidemest meie maailmaga ja nende vastastikusest mõjust.

Ettekande materjal pärineb Permikomi autonoomse ringkonna Kudõmkari maakonna Verh-Jusva külast.

Anastasia Horoševa