Sel aastal  soome-ugri  tudengite olümpiamängude lõpetamiseks  korraldati  KVN  (Lõbusate  ja  leidlike klubi), mis toimus Sõbra Majas. KVN on selline üritus, kus igaüks võib väljendada oma  andeid ja  oskusi.   Sellest üritusest võtsid osa kaks võistkonda.  Esimene koosnes üliõpilastest, kes tulid Eestisse eelmisel  ja sel aastal.

Meie noorte võistkonna nimi oli “Polnõj zvezdets”. Teises võistkonnas olid varem tulnud üliõpilased, nende  nimi oli “Neadekvatnõj rezultat”. Kahjuks EPA-st millegipärast sel aastal võistkonda ei olnud. Võib-olla nad kartsid kaotada...
Mäng oli siiski ilma nendeta väga huvitav ja kaasakiskuv. Saalis kõlas kogu aeg naer.
Mängijad elasid nii hästi oma rollidesse sisse, et vaatajatel ei jäänud midagi muud teha, kui ainult naerda ja aplodeerida. See lõputu naer ja aplaus rääkisid võistkondade suurest edust. KVN-i vaheajal oli mäng nimega “Mõista mind”. On hämmastav, kuidas KVN-i juht võis nii palju pleiereid koguda.

Nagu tavaliselt, ütles KVN-i tulemused meile þürii. Neil oli viimane sõna meeskondade võistluses. Pikka aega hoidsid nad vaatajaid suure pinge all, sest neil oli raske määrata võitjat. Lõpuks öeldi, et võitjaks sai võistkond “Polnõj zvezdets”. Pole võimalik ette kujutada, mis algas saalis sellele võistkonnale kaasaelajate hulgas. Kahtlemata, oli “Polnõj zvezdets” seda väärt. Võit on küll hea. Peaasi on ikka osavõtt ja see, kas esinemine meeldis vaatajatele või see jättis neid ükskõikseks. Ma tihkan loota, et vaatajad  jäid ikkagi rahule. Kõigil muutus tuju pärast seda KVNi heaks.
Just see oli võistkondade eesmärk. Oma vaevanägemise eest said nad kingituseks suured tordid korraldajate poolt ja pikaajalised aplausid vaatajate poolt. Ka edu tunnustamise, muidugi.

Ja nüüd zhürii, õhtu juhi ja mõne osaleja ja vaataja muljed KVN-ist.

Anastasia Khorocheva ( zhürii esindaja): “KVN jättis mulle väga toreda mulje. See on selline koht, kus võib näidata oma teravmeelsust, tarkust, eruditsiooni ja samuti vaadata teisi inimesi, neid lähemalt tundma õppida. KVN-is on hea osaleda, ka vaadata on seda hea, esinemise hindamine on aga raske asi, eriti kui võistkonnad on nii andekad”.

Natalia Morozova (KVN-i juht): “Seekord tuli meil see üritus korraldada. Mina võtsin KVN-i juhtimise enda peale. Loodan, et see mul õnnestus. Ma tahaksin  tänada V.Konshinat, O.Epanovat ja N.Savelievat, kes aitasid mind KVN-i korraldamisel.
Võistkonnad mängisid väga hästi. Olid väikesed arusaamatused meie ja vaatajate vahel, aga need ei olnud suurt tähelepanu väärt. Ma arvan, et KVN siiski meeldis vaatajatele”.
 

Dmitri Denissov (võitjavõistkonna liige): “Mida saab KVN-ist rohkem öelda, kui et vahva oli! Pidage alati meeles, heast lavakunstist saab rääkida siis, kui näitlejad käituvad laval vabalt ja sundimatult. Ka meil ühe võistkonna esinejatel läks see üsna spontaanselt ja keegi meist ei teadnud, mida praegu hakkab laval tegema Jänes või mina ise, sest muidugi me ei teinud seda varem koostatud plaani järgi, vaid lihtsalt elasime lava peal, millele aitas kaasa vaatajate aplaus”.

 

Anna Ventchakova (vaataja):  “Isiklikult mulle jättis KVN väga hea mulje.  Eriti see, kuidas meie noored esinesid.  Nende esinemine oli nagu ootamatu üllatus.  Ausalt öelda, ma ei oodanud seda nendelt”.

Härra X (samuti vaataja): “Mulle meeldisid laulud. Eriti hästi jäi mulle meelde järgmine lause:” Ma tahan õppida”. Ja veel see, kuidas üks tüdruk oskas lava peal ilusasti oma keha liigutada”.

Nende kõikide sõnadest on kohe näha, et KVN oli tõesti tore. See annab lootust, et varsti me saame jälle kokku ja jälle hakkab kõlama naer...