Andres Heinapuu: Esimene ja viies maailmakongress

16.06.2008

Kui komid, udmurdid ja marid pärast I Venemaa soomeugrilaste kongressi 1992. aastal ülemaailmset soomeugrilaste kokkutulemist kavandama hakkasid, oli neile selge, et nad tahavad välismaa hõimuvellesid appi, et muuta soome-ugri küsimus rahvusvaheliseks. Nad lootsid nii oma häält Venemaal paremini kuuldavaks teha. Mõned keelsugulased olid solvunud, kui me liialt sügavalt Venemaa siseasjadesse sekkumast keeldusime.

Kongressi korraldajad Venemaa poolelt lootsid saada tuge hõimuriikidelt oma vabariikide suurema iseseisvuse püüdele ja oma ideedele nende äsja suveräänsust deklareerinud "riikide" elu korraldamisel. Nad taotlesid näiteks kahekojalist parlamenti. Teine vetoõigusega koda oleks moodustatud põlisrahvast, sest põlisrahvad olid kõigis vabariikides vähemuses. Lisaks sooviti kehtestada vabariigi kodakondsus, nii et kodanike hulka oleks arvatud ka väljaspool vabariiki elavad rahvuskaaslased.

Radikaalne opositsioon aga pidas kongressi korraldajaid äraandjateks, kes on asunud võimude teenistusse ja oma rahvuse asja ajamise asemel pürivad uueks vabariiklikuks nomenklatuuriks. Radikaalid lootsid, et demokraadid Läänest liituvad nendega kongressi enamuse vastu.

Kongressi üldtulemuse võis aga positiivseks lugeda: hõimuvelled ei tundnud end enam nii mahajäetutena ja Vene riik oli sunnitud nendega rohkem arvestama kui seni.

Kuid siiski osutus see edu lühiajaliseks ja illusoorseks. Enamik esimese kongressi aegsetest nõudmistest-lootustest on kas sootuks täitumata või hilisemas poliitilises arengus tagasi võetud, viimased neist Putini ajastu “seaduste harmoniseerimise” käigus. Kaotatud on näiteks Mari vabariigi põhiseaduse säte, et vabariigi president peab mari keelt oskama, või Komi konstitutsiooni deklaratsioon, et komi rahvas on Komi vabariigi “riikluse allikas”.

Jäänud on vaid mõnede soome-ugri keelte teise riigikeele staatus vabariikides ja formaalsed keeleseadused. Mordva keeleseaduses öeldakse näiteks, et põlisrahva keeli tuleb kasutada ainult siis, kui see “on võimalik”. Praktikas enamasti ei ole, sest ametnikud ei oska ja keeleõpetajaid on vähe.

Muutunud on ka Venemaa võimude suhtumine välismaalt tulnud või välismaalaste osalusel koostatud avaldustesse ja soovitustesse. Rein Taagepera alustab oma soomeugrilaste-raamatut Prokopi Sopotšini juhtumiga. See handi aktivist peksti surnuks 1993. aastal. Lisaks kuulus stsenaariumi ta vennatütre süüdimõistmine oma onu tapmises. Soome parlamendiliikmete kiri Jeltsinile mõjutas kohalikke võime absurdsest süüdistusest loobuma.

Kui aga Mari Kongressi esimehe Vladimir Kozlovi läbipeksmine, millest ta vaevu eluga pääses, ajendas Euroopa Parlamenti 2005. aastal avaldust tegema, siis andis Venemaa välisministeerium sellele vastulöögi. Ja tundmatute kurjategijate vägivald mari rahvuslaste kallal on peaaegu süstemaatiliselt jätkunud.

Veelgi enam: Hantõ-Mansiiski kongressi riikliku korralduskomitee liige, n-ö Venemaa riiklik etnograaf Valentin Tiškov kritiseerib ka Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee resolutsiooni soomeugrilaste kohta 1998. aastast ja soovitust 2006. aastast, mille vastuvõtmisel osalesid ka Venemaa parlamendi liikmed.

Erinevusi on oodata ka kongressi korralduses. Riiklikult kuulekaks saanud ja kohalikust võimust sõltuvad rahvuslike organisatsioonide juhtkonnad ei võta enamasti kaasa marginaliseeritud opositsiooni. See võib olla ka kooskõlas rahva tahtega: paljud rahvusliku intelligentsi esindajad sõltuvad töökohtade kaudu võimudest, teised jälle arvavad, et “ei maksa pilli lõhki ajada” ning püüavad oma rahva olukorda parandada väikestviisi, olles võimudele lojaalsed. Niisugust seisukohta mäletame omagi hilisajaloost.

2005. aasta fennougristikakongressil Joškar-Olas püüti välismaalasi igati kohalikest isoleerida. Eesti “delegatsiooni” püüti koos ja silma all hoida. Mäletan meie saatjate imestust kongressi esimesel päeval, kui nad said teada, et me ei lähegi kõik ühte sektsiooni: inimestel olid ettekanded eri sektsioonides. Drastilisim oli eksursioon viinatehasesse samal ajal, kui linna keskpargis oli kongressile pühendatud suur kontsert ja mari tantsupidu. Meie julgeolekut valvasid avalikult miilitsate hordid. Ka vanade tuttavate juures oli näha hirmu või ebamugavust välismaalastega suhtlemisel.

Ka kongressil on midagi niisugust oodata, seda enam, et seoses Ungari, Eesti ja Soome presidentide ja eriti president Medvedevi osalusega on kongressil enneolematud turvameetmed. Kuigi esimesel kongressil Sõktõvkaris oli täheldada ka varjatud jälgimist, oli õhkkond seal vaba.

Niisiis, konkreetset kasu üldistest poliitilistest deklaratsioonidest, eriti koos välismaalastega tehtutest, Venemaa soomeugrilased ei saa. Vähe sellest, konformistlikumad neist lausa kardavad radikaalsete eestlaste sõnavõtte kongressil.

Kui asjalood on nii, nagu ülal kirjeldatud, miks peaksime siis üldse seda “rahvaste sõpruse pidu” kaasa tegema? Esiteks, eestlaste puudumine kongressilt jätaks mulje, et meid enam ei huvita oma keelesugulaste saatus, mis oleks ju vale.

Teiseks tähendaks eemalejäämine vaenulikku suhtumist ja oleks takistuseks koostöös väikestes, ent tähtsates asjades, nagu näiteks keelekümbluse propageerimine või arvutitele soome-ugri keelte õpetamine. Seetõttu muutubki oluliseks töö sektsioonides.

Mai lõpus toimus näiteks Tartus kongressi meediasektsiooni eelistung, milles arutati konkreetseid ajakirjanduse küsimusi ja ka koos Venemaa Linuxi juhtkonnaga täieliku arvutitoe loomist soome-ugri keeltele.

Võib juhtuda, et Venemaagi annab soomeugrilastele vajalike asjade tegemiseks rahalist tuge. Sest lisaks vastulöökide andmisele on tal tarvis näidata, et ta soomeugrilaste eest hoolitseb. Kuigi suurem jagu Venemaa toest soomeugrilastele kulub pakazuhha peale, jagub selle varjus ka vajalikeks üritusteks raha. Mõistlik osa maailmakongressist peaks seda osa suurendama püüdma ning võimalikult tõhusalt kasutama. 

Andres Heinapuu

Allikas: Fenno-Ugria